Patsiendi toitumus – mida peame märkama ja teadma? Laboratoorsed analüüsid ja nende tõlgendamine. Neelamis-häire dieedid. Äsja valminud Eesti juhendi esmatutvustus.

 

Osalejate arv: ei ole piiratud
Kursuse tasu: 75 eur  EKLS liige/ 130 eur mitteliige
Täienduspunkte: 6 TP
Juhendajad: Dr. Tiia Jaek, laboriarst
Dr. Ly Carlman , taastusraviarst
dots. Heli Grünberg, lastearst
Kadri Toom, EKLS neelamishäire dieetide töögrupi logopeed 
Sihtgrupp: eelkõige tervishoiusüsteemis töötavad logopeedid, aga ka teised huvilised
Koht: Tartu
Kestus: 10.00 – 16.00

KAVA:

10.00-11.30          Laborianalüüside tõlgendamine

11.30-12.00           Lõuna. Toitmissegude tutvustus-näitus (Nutricia)

12.00-13.30          Patsiendi toitumus – mida peame märkama ja teadma? 

13.40-14.40         Laste toitumine ja toitmine. Laste toitumuse hindamine.

                                   Toitumine ja düsfaagia 

14.50-16.00       Neelamishäire haigladieedid  

Kliinilise logopeedi vastuvõtule satub sageli patsiente, kes ei toitu piisavalt. Põhjuseks isupuudus (erinevate haigusseisundite korral), võimetus suukaudselt toituda (düsfaagia korral) või tekkinud toitumisalane teadmatus (dementsuse korral). Kliiniline logopeed peab oskama seda märgata.

  1. Mille põhjal saame järeldada, kas patsient toitub piisavalt, kas esineb nälgus ja veepuudus. Käsitleme alatoitumuse tunnuseid, põhjuseid ning selle hindamise meetodeid.
    Eristame, mis vahe on toitumisel vs söömisel. Toiduaine vs toitaine ja kuidas neid grupeeritakse ning mida patsiendil jälgitakse? Toiduainete koostis vs toitainete koostis.
    Haiglatingimustes rakendatakse kliinilist toitmist. Õpime, mis on vahet lisatoitmisel ja kliinilisel toitmisel ning kuuleme erinevatest toitmisviisidest (suukaudne, enteraalne, parenteraalne). Millised on lisatoitmise võimalused.
    Kui vastuvõtule tuleb neelamishäire kaebusega patsient, siis saame tema toitumise kohta informatsiooni patsienti jälgides ja küsitledes. Õpime, mis on naha turgori test ja mida peab sisaldama toitumispäevik.  Selle põhjal hindamine võib olla siiski subjektiivne. Objektiivse pildi patsiendi terviseseisundist saab laboratoorsete analüüside põhjal.
  2. Õpime, kuidas laboratoorseid analüüse grupeeritakse, mille alusel neid määratakse. Käsitleme peamisi laboratoorseid analüüse, mida kliiniline logopeed peaks oskama tõlgendada (veri, uriin). Milliseid analüüse düsfaagiaga patsiendil jälgida? Saame teada, kas ja kuidas peegeldub düsfaagia kliinilise vere ja uriini analüüsides. Millised on põletikunäitajad kliinilistes analüüsides, mis viitavad aspiratsioonpneumooniale? Samas ei pruugi iga normist kõrvalekalduv näit olla patoloogia. Kas on olemas haigusspetsiifilisi analüüse? Mis on markerid? Mida näidud meile ütlevad ja kas laborianalüüsid viitavad nälgusele, veepuudusele. Peamiste põletikunäitajate tõlgendamine.
  3. Eraldi teemana käsitletakse imikute ja laste toitumist ja toitmist. Kas laps on väike täiskasvanu? Söömishäire vs neelamishäire. Kliinilise logopeedi oluline roll. Laste toitumise hindamine ja toitmine düsfaagia korral.
  4. Aasta tagasi alustas Eesti Kliiniliste Logopeedide Seltsi töörühm neelamishäire haigladieetide koostamist. Tutvustame valminud dieete, nende nimetusi ning räägime, mis võeti dieetide koostamisel aluseks ja kuhu edasi liikuda. Tutvustame vedelike tihedusastmeid ja kuidas neid Eestis nimetama hakatakse. Toome võrdlused reaalsete toiduainetega. Neelamishäire dieetide väljatöötamine oli üks osa üle-Eestilisest haigladieetide uuendamise protsessist, mille eestvedajaks on Eesti Kliinilise Toitmise Selts.

Koolitusel tutvustab toitmissegusid Nutricia.

Eesmärk: Õpetada kliinilisele logopeedile hindama patsiendi toitumust ja tõlgendama peamisi kliinilisi analüüse. Õpetada düsfaagiaga imikute ja laste toitumise ja toitmise eripärasid. Tutvustada Eesti esimest ühtlustatud neelamishäirete dieetide juhendit.

Õpiväljundid: Kursuse läbinu eristab normipärast toitumuse ja alatoitumust. Teab, millised on põhitoiduained, mida organism vajab ning millised on toitained, mida organism vajab. Tunneb kliinilise toitmise vajaduse põhjuseid ja viise. Tunneb peamisi laborianalüüside gruppe ning oskab tõlgendada kliinilisi analüüse, mis viitavad düsfaagiale. Tunneb laborianalüüsides põletikunäitajaid. Teab, kuidas hinnatakse laste toitumust ja selle spetsiifikat võrreldes täiskasvanuga. Tunneb düsfaagiaga imiku ja lapse toitmise eripärasid.